Miks ma ennast saboteerin?
Tuleb välja, et enda hästi tundmine on eraldi kunst, mida tuleb õppida.
Õigemini ei tule see kuskilt nüüd uudisena - seda seletasid juba hiiud Jung ja Freud, et inimesed on sõltuvuses teatud kehvast enesetundest ja selle varjunditest, isegi kui me näiliselt seda ei tunnista või need tunded on väga ebamugavad ja “vastikud”. Mingi osa meist endist on hästi leilis ja naudib seda draamat ja jama ja ohvrindust ja väike olemist ja isolatsiooni ja muud magusat.
See, kui õnnelik keegi endal olla lubab, on üldiselt lapsepõlvekodust alateadliku termostaadina eelverbaalsesse ajuosasse ning keharakkudesse kaasahaaratud. Kui õnne - ja rahutunne “ohtlikult kaua kestab või ohtlikult kõrgele kerib”, siis hakkame ennast teadlikult või alateadlikult “alla tooma”. Kukume, lööme end ära, haigestume, “satume” kehva klieniteenindaja meelevalda, tunneme vastupandamatut soovi lugeda postimeest, vaadata märulit või viibime viisakalt kellegi seltskonnas, kes armastab viriseda ja läheme sellega kaasa.
Mina näiteks ostsin hiljuti mingi alateadliku tõmbega omale üsna huupi teatripileti. Mõtlesin, et “ohoo, äkki on intuitsioon”. Ei olnud intuitsioon. Hoopis mitme alateadliku mustri koostöö. Sellistel asjadel on teinekord ääretult keeruline vahet teha. Vaimsetes liinides ja radadel õpitakse seda peent kunsti aastaid. Igatahes osutus antud etendus ja kogu iiri teatrikogemus hea ja mõnusa vaibiga tööpäeva lõpus täielikuks (kultuuri)shokiks ja mul kulus terve öö ning järgmisest hommikust veel tunnike, et vibratsioonilisest august vaikselt välja ronida ja ennast endana tunda. Kohutavalt tühjaks tõmbas.
Kuidas siis ikkagi oma termostaadi taset tõsta ja endale rohkem rõõmu lubada?
Mina näen siin kaht viisi, kuidas asjale läheneda ning need pole mitte teineteist välistavad, vaid pigem täiendavad:
EMPAATIA KOMPRESS: Teadlikult lubades endale kergust ja heaolu, on hea märgata neid sabotaazi hetki ja jääda siis iseendaga empaatiliseks ehk mitte ekstra kaasa minna selle väljapakutud auguga ning mitte ka ennast süüdistada või lisada enesekriitika või enesehaletsuse kihte. “Nonii armas, selline lugu, kas mäletad, et sul on õigus olla õnnelik?” Läbi empaatia võtan kehvalt kogemuselt väe ning armastan ennast mõnusasse vaibi tagasi.
NAUDINGU LUBAMINE: Teadlikult tunnistades oma sadomasohistliku naudingut ning eemaldades sellelt “issand, see küll pole hea - nii ei tohi - sellega on midagi valesti” kihi. Lubades endale seda “naudingut”. Andes endale ilma hinnanguid andmata aru, et mingi osa minust saab täiega narkolaksu sellest, kui ma ntks olen rahatu või haige ja kogedes seda mõnutunnet oma kehas. Kui me sellele hästi ausalt otsa vaatame, hakkab juhtuma midagi maagilist: see olukord ja seisund kaotab oma väe ning mõju meie elu ja enesetunde, valikute ja elu üle. Edasi liikumine ja refokusseerimine muutub lihtsamaks.
Kas oled selliseid mustreid iseenda, kaaslaste ja oma laste juures märganud? Kuidas oleks kui võtaks ühiselt ette pere õnne-termostaadi taseme tõstmise ja lubaks rohkem heaolu?
IIDALA ehk Iida-Leena Materasu on professionaalne ning mitteduaalset vaadet kandev terapeut, sõnavõlur, nõustaja, ema, naine ja inimene, eripedagoog ja vanemlusnõustaja, Austava ja Südamega Vanemluse programmide looja. Ta juhendab igapäevaselt nii gruppe (kursused, hingamisgrupid, vaikusematkad) kui ka erakliente nii Eestis, Iirimaal kui rahvusvaheliselt. Kuula kodulehelt iidala tasuta meditatsioone või uuri erinevate sündmuste ja kursuste kohta. Konsultatsioonideks, Vaikusematkadeks, Algallika Hingamisteraapiaks või Biodünaamiliseks Kraniosakraalteraapiaks ÜHENDU SIIN!