Koolikiusamine saab alguse koolisüsteemist
SELLE POSTITUSE KIRJUTASIN FB’sse 2021 JUUNIS. POSTITUS SAI 271 LIKE’i ja 216 JAGAMIST. AVALDAN TA SIIN MUUTMATA KUJUL.
Autoritaarses koolisüsteemis (Eestis tavaline riiklik süsteem) on koolikiusamine vältimatu kõrvalnähe. Seda kinnitab ka just kiusamise kohta loetud artikkel: kiusamist esineb võrdselt nii suurtes kui väikestes koolides, nii linnas kui maal. Miks? Sest süsteem ise kiusab ja seega loob hea pinnase edasisele kiusule.
Aga vaatame asja korraks lähemalt.
Autoritaarne koolikeskkond:
Laps peab pika päeva vältel (ja tegelikult ka koolivälisel ajal) toimima konstantselt kellegi teise seatud päevakava järgi. Abstraktne isik X ehk süsteem ütleb: mida sa õpid, millisel moel ja millal ning tegeleb pidevalt selle kontrollimisega ning pingeridade esitamisega; sul ei ole valikut selles osas, millal sa tõused, millal magama lähed, millal sööd, millal liigud või ei liigu. Isegi wc’s käimiseks peab luba küsima. Samuti territooriumilt lahkumiseks. Sul ei ole ka vabadust valida oma juhendajaid ja õpetajaid.
Keha tegelikud vajadused ja rütmid on allasurutud; inimese sisemine loomulik huvi ei saa tõusta esiplaanile, sest pidevalt tuleb tegeleda kunstlike nõudmiste ja ülesannetega; jõupositsioonil olevad täiskasvanud omavad alati sõnaõigust - mitte keegi ei küsi, mida sa arvad ja mida sa ise teha tahaksid ja kui küsitakse ja sa vastadki: mängida..puhata… Mis on teaduslikult tõestatud inimese kõige loomulikumad ja efektiivsemad õppimise viisid ja rütmid, siis naerdakse see välja.
Sa pead alluma reeglitele, mille muutmiseks, täiendamiseks või loomiseks ei saa sa mitte midagi ära teha. Lisaks oled sa pidevas hinnangu ja võrdlus-keskkonnas. Indiviid ja individualistlik areng, igaühe isiklik andekus, ei ole tähistatud ega oluliseks peetud.
On ainult 2 sarnaselt piiravat keskkonda täiskasvanute maailmas: vangla ja psühhiaatriahaigla kinnine osakond. Aga nendes ei pea inimene siiski õppima kui ta ei soovi. Nii et koolil on üks piirang veel lisaks juures.
Võib ju mõelda, et ma ei tea, millest ma räägin. Nii on alati tehtud. Täiskasvanutel pole ka valikut vms. Aga ma tean täpselt, millest ma räägin. Esiteks, täiskasvanul on kõik valikud vabad. Õpi, kuidas tahad, kus tahad, mida tahad ja kelle käe all tahad. Kui ei meeldi? Jäta katki, vaheta õpetajat ja viisi, õpi omal käel, tee mis tahad. Samuti on vaba töökeskkonna valik. Inimene on ise oma töö ja eriala valinud ja täiskasvanul on täielik õigus päeva pealt lahkuda, eriala vahetada, ise ettevõtjaks hakata ja oma graafikut seada. Samuti läheb täiskasvanu koolitustel alati küsimata wc’sse, tõuseb püsti ja liigutab kui tahab (keegi ei söendaks keelata täiskasvanud inimest, kes soovib end sirutada-painutada… kordades suurema liikumisvajadusega lapsi aga sunnitakse paigal istuma ja hurjutatakse/tuuakse halvaks eeskujuks kui nad seda ei suuda, just think about it for a second).
Teiseks, on maailmas juba eelmise sajandi algusest olemas demokraatlikud koolid, kus kooli reeglite üle otsustatakse ühiselt suurkogul, kus kõigil on võrdne hääl. Demokraatlikes koolides ei ole klasse, ei ole võrdlemist, ei ole sundi. Igaüks õpib seda, mida tahab ja sellisel viisil, kuidas ta tahab ja on selles täielikult toetatud. Iga õpilane teeb ise omale päevakava ja otsustab ise oma käimiste ja tegemiste, suhtluste ja viiside üle. Täiskasvanute ja laste vahel ei ole autoritaarseid suhteid, vaid suhted on austavad, sõbralikud, toetavad ja lugupidavad. Milline on selliste koolide mõju koolikiusamisele? Jah, need uuringud on tehtud. Kui tavakool on demokratiseerimise protsessi läbi teinud, siis on sõltuvalt kooli asukoha-piirkonnast kiusamine juba esimesel aastal vähenenud 70-90%. Nüüd mõtle sellele protsendile. Nullist demokraatlikes koolides (mis ongi algusest peale demokraatlikuna loodud, mis on kindlasti demokraatlike koolide koguarvu valdavenamus) on koolikiusamine üldse nullilähedane..97-99% kiusamisvaba. Igasugused kiusamisjuhtumid esinevad nendes koolides tavaliselt vaid uute õpilaste puhul, kes tulevad tavasüsteemist või probleemsest kodust ja ei ole enesejuhitud õppe ja austava-kaasava koolisüsteemiga veel kohanenud, ei suuda uskuda, et neile on nende isikuvabadused täiel määral tagasi antud ning katsetavad piire.
Kolmandaks, olen ma valusalt lähedalt kursis sellega, mis toimub nii haridusteaduskonna loengutes kui koolide tagatubades. Ja kui keegi arvab, et seal väärtustatakse last ja tema individuaalset arengut või emotsionaalset ja psühholoogilist heaolu, siis jah, mõne tera sõkaldest leiab. Üldpilt on aga üsna uskumatu. Nagu aeg seisaks paigal. Igakord kui keegi koolieelikutele kooli ülistab ja ideed "ilusa ja toredana" maha püüab müüa, siis miski minu sees kihvatab.
Niisiis, kui ma loen, et Eesti on PISA testides kuskil kõrgel pilvelõhkuja katusel, aga samal katusel on Eesti ka koolikiusamise edetabelis ja terve artikli jooksul ei ole ühtegi inimest, kes nende kahe fenomeni vahel kasvõi hetkeksi prooviks otsest seost tõmmata, siis tahan ma peast kinni hoida. Jah, tubli Eesti, istu viis, sa oled rekordarvu elevante suutnud panna stepptantsima ja rekordarvu kalasid puuotsa ronima. Ja siis sa imestad, miks need elevandid ja kalad teineteist vabal ajal kiusama kipuvad. Ei. Tea. Tõesti. Miks.
Ja kohe tulevad need, kes arvavad, et kui lapsele vabad käed anda, siis ei õpi ta üldse midagi ja ei saavuta ei haridust ega haritust ega üldse midagi. Ka siin on uuringud tehtud. Absoluutselt kõik, ka erivajadustega lapsed, õpivad lugema, kirjutama, arvutama ja üldse kõiki ühiskonnas toimimiseks baasilisi asju tegema, lihsalt oma isiklikus tempos ja talle isiklikult sobival viisil. Tihti märkamatult ja täiesti loomulikult, muu kõrvalt. Kuid ärme peatu siin. Demokraatlike koolide lõpetajatest liigub edasi kõrgharidusse märkimisväärselt suurem protsent kui tavakoolide koguarvust. Samuti on ülikoolide õppejõudude tagasiside demok. koolide vilistlastele ja ka koduõppuritele olnud alati ülistav: ülikooli jõuavad noored, kes TEAVAD, miks nad seal on ja mida nad tahavad, nad on oma erialast siiralt ja tõsiselt huvitatud ning neist saavad lektoritele huvitavad vestluspartnerid ja koostöö-altid tudengid. Need demok. koolide õpilased, kes ülikooli ei lähe, liiguvad sihikindlalt edasi oma isiklikul valitud suunal. Neil on olnud 12 aastat aega, et uurida, välja selgitada, tunnetada ja süviti minna selles, mis neid paelub, multidimensionaalselt ja päriselt ÕPPIDA, mitte tegeleda kunstlike harjutuste-ülesannete, testide-nõudmiste-võrdlemistega. Nad oskavad toime tulla ka kriisidega (sest nad on õppinud neid toetatult ja teadlikult läbima ja iseennast kriisis mõtestama), juhtida emotsioone, päriselt toimida grupis, leida ühisosa ja konsensust. Miks? Sest see, mitte “istu oma kohal ja tee mida mina sulle ütlen ja ära naabriga jumala eest räägi”, on olnud nende igapäevane kasvukeskkond.
Eesti seadused ei toeta demokraatliku haridust ja demokraatlike koolide teket. Palju õnne, Eesti. Istu, viis. Aga oma koolikiusamisprobleemile lahenduse otsimises puudub sul, kallis kodumaa, siiski funktsionaalne lugemisoskus.
(Funktsionaalne lugemisoksus olla üldse tänapäeva noorte nõrk külg, muide. Seegi on “sa pead lugema seda, mida mina ette annan, mitte seda, mis sind ennast huvitab” paratamatu kõrvalnähe.)
Demokraatlike riikide kodanikudel peaks olema õigus kasvada ja õppida demokraatlikus keskkonnas. Eesti haridussüsteem peaks vaatama oma ninaotsast kaugemale ja uurima, millised liikumised juba aastakümneid on päriselt edu saavutanud: Hollandis, Iisrealis, Iirimaal, Suurbritannais, Saksamaal, Austraalias, Uus-Meremaal, Jaapanis, USAs jne, jne, jne.
Ma loen hetkel A. Lindgreni elulugu. Korduvalt ja korduvalt mainitakse seal positiivselt A.S.Neill’i ja tema kasvatus-filosoofiat ning vaateid. Tuuakse esile, 20.sajandi tõeline lasteõiguste eest seisja, keegi kellega ka Lindgren nõustus, keda imetles. A.S.Neill, kes veel ei tea, lõi muuhulgas 1921 aastal maailma kõige esimese demokraatliku kooli, Summerhilli, Suurbritannias. Kool on tänaseni edukalt toimiv ja endiselt, ENDISELT, oma ajast ees.
Aeg. Millal sa jõuad järele?
AUSTAV JA SÜDAMEGA VANEMLUS: tasuta veebinarid, kogukond ning mustreid muutvad ja lapsevanemat süviti ning mitmekülgselt toetavad kursused.
26.märts 2023 toimus ka Eesti suurim VABAÕPPE JA DEMOKRAATLIKU HARIDUSE VEEBISÜNDMUS, kus osales 274 lapsevanemat. 3h veebinar, 2 boonusvideot ning suur materjalidekogu on kättesaadavad Sulle siit.
IIDALA ehk Iida-Leena Materasu on professionaalne ning mitteduaalset vaadet kandev terapeut, sõnavõlur, nõustaja, ema, naine ja inimene. Antud postituse kontektsits ka eripedagoog ja vanemlusnõustaja, Austava ja Südamega Vanemluse programmide looja. Ta juhendab igapäevaselt nii gruppe (kursused, hingamisgrupid, vaikusematkad) kui ka erakliente nii Eestis, Iirimaal kui rahvusvaheliselt. Kuula kodulehelt iidala tasuta meditatsioone või uuri erinevate sündmuste ja kursuste kohta. Konsultatsioonideks, Vaikusematkadeks, Algallika Hingamisteraapiaks või Biodünaamiliseks Kraniosakraalteraapiaks ÜHENDU SIIN!