Mida suurem ego, seda parem!

Kui ma väikene laps olin, siis heitis minu ema mulle alatasa ette, et mul olla liiga suur ego.

Kuigi seda sõna mulle toona keegi otseselt ära ei defineerinud, siis mõistsin, nagu lapsed sõnade taga olevat mõtet ikka õhust tajuvad, et ema vihjas minu enesekesksusele ja tahtmistele.

Enesekesksus ning “mina tahan” kuuluvad lapsepõlve ja algse ego ehk inimese identiteedi arengu seisukohalt normaalsusesse. Seda omadust hakkab tasakaalustama empaatia. Kumb aga on tugevamalt esiplaanil sõltub paljuski eeskujust ja keskkonnast.

Aga hea küll. See halvustav “suur ego” jäi kuhugi sisse. Ja kuigi ma pole kunagi haakinud religioossete arusaamadega egost kui millestki hirmsast, millest peab vabanema, vaid olen enda ego hilisemas elus pigem väikese koduloomana taskus pidanud ja märganud, et kui ma ta eest head hoolt ei kanna, siis ta kasvab tasku jaoks nõksa liiga suureks ja tülikaks, siis see väike ego = hea; suur ego = halb tundus endiselt sama fundamentaalne tehe nagu 1+1=2.

Seda suurema rõõmuga nihutasin selle nihkes duaalsus-vaate nüüd aga omale kohale, joondatusse minu ülejäänud sisemise tunnetusega ning mulle oluliste praktikate, juhatuste ja õpetustega.

Mida suurem ego, seda parem.

Kuidas?

Ego = ladina keeles “Mina olen”. Mina olen..vihane. Mina olen..paks. Mina olen..arst. Mina olen…punapäine. Mina olen..eestlane. Mina olen…inimene. Mina olen..hajameelne. Ego, ego, ego…

Esimene spirituaalne loogika tahab siinkohal välja hüpata ja hõigata: ahaa! Ma ei ole ükski neist! Ma olen…VABA!

Mina olen…vaba. Aga see on ju…jälle ego! :)

Ma olen…hing!

Mhmm… tuleb tunnistada, nii kui me asume end defineerima, satume vastamisi egoga. Tere. Kogu materiaalne maailm püsib püsti vaid selle najal “mis me arvame isennast ja teisi ja kogu seda kraami siin olevat”.

Ego sanskriti keelne sõna Ahankara tõlkubki järgmiselt: “See, mis sa arvad end olevat.”

Ego on kogu sinu identiteet. Kogu lugu. Kogu definitsioon. See, mis sa arvad end olevat.

Ja vaimse inimese vastus on püüd olla mittekeegi.

Kuni vaimne inimene läheb joogatundi või mediteerimise ringi ning kuuleb, et õpetaja ütleb: “Sa oled puu. Sa oled rohukõrs. Sa oled ookean. Sa oled kõigega üks.” Ja noogutab kaasa.

Nonii. Kus maal me nüüd siis oleme omadega? Kui meel hakkab veidi kokku jooksma, oled õigel teel.

Ma olen..hajameelne. = “Ei-ei, see on ego. “ Ma olen..rohukõrs. = “Jah, see on üks olemine kõiksusega, see ma olen.”

Tüüpiline vaimne duaalsus. Ei midagi uut, aga see-eest natukene naljakas oma eepilises vasturääkivuses. Inimese püüd ego mahasalata lihtsalt ei päde.

Mitteduaalne tantra (ehk ÜKS OLEMINE) toob iidse ja re-evolutsioonilise vaatena mängu võimaluse, et probleem ei ole mitte liiga suurtes egodes, vaid hoopis liiga väikestes. Kogu raskus algab sellest, kui üks inimene arvab end (ja päriselt, enda sisimas, tunde tasandil, mitte pealiskaudse loogika tasandil) olevat liiga vähe. Kui ta ei usu, et ta on rohulible. Kui ta ei usu, et ta on see teine inimene. Kui ta ei usu, et ta on täht taevas. Kui ta ei usu, et kõik on üks ja tema ongi kõiksus. Kui ta ei ole valmis oma mina-tunnetust “mis ma arvan end olevat” piiritult laiendama ja avardama kõiksusesse. Ta usub end olevat vaid pisike konstruktsioon “tema ise” ja siis ta püüab selle ühe “tema ise” kohutavalt tähtsaks teha, et saada natukenegi vastu sellele metsikule ja ebaloomulikule sisemisele piiratusele.

Kui me hakkame ennast vastuvõtma: “Jah, ma olen…vaene ja jah, ma olen rikas….” läbi paradokside, läbi vastandite, läbi kõige ja kõigi, siis juhtub midagi erakordset. Meie sees avaneb üks uus uks. Mitteduaalse vabaduse aken. Meie ego ja meie päris olemus lahustuvad üheks. Mateeria vaimustub ja Vaim materialiseerub. Taevas ja Maa saavad kokku. Inimene täidab oma olemuslikku ülesannet ja rolli.

Pealegi on hoopis lihtsam oma ego lõputult avardada ja olemusega üheks sulatada kui teda mahasuruda ning ära kaotada. See viimane on üpris võimatu. Kuid inimene, kes võtab täielikult vastu, et ta on “kõik”, mõistab peagi, et see “kõik” sisaldab ka seda, et ta on “mitte midagi”.

Sellise vaate ja tunnetusega sünnib empaatia meis loomulikult. Jah, identifitseerimine ei ole ainult intellektuaalne protsess. See on ka tunnetuslik. Kelle ja millena ma ennast tegelikult tunnen ja tajun. Selleks, et ennast näiteks lauana tajuda, ei pea ma vabastama mitte ainult iseenda väljakujunenud identiteedi, et seda avardada ja laiendada, vaid ka laua oma…me kumbki pole enam see, mis ma arvasin meid olevat. Ja kui me ei pürgi kohe uute definitsioonide poole, mis võiksid “tühjust” meie sees täita, siis hakkame kogema ühendatust. Päriselt kogema ja tunnetama isennast ja maailma teisiti. Me hakkame tantsima ja liikuma koos kogu looduga.

Ja kui sa arvad, et see on kõik hästi tore, aga väga abstraktne või liiga folosoofiline, siis mul on kümneid ja kümneid lahedaid kliente, kes kas läbi 6-kuulise Pühendumise kursuse praktikate või teiste kursuste ja sealsete praktikate on seda ühendust hakanud kasvõi natukenegi kogema ning see on nende elusid hakanud täiesti ootamatult muutma. Tsiteerides armsat Ingat (5-lapse ema, iidala kevadise vanemluskursuse osaline): “Väliselt on kõik justkui samamoodi nagu enne, aga mina ja lapsed oleme palju-palju rahulikumad.”


IIDALA ehk Iida-Leena Materasu on professionaalne ning mitteduaalset vaadet kandev terapeut, sõnavõlur, nõustaja, ema, naine ja inimene. Ta juhendab igapäevaselt nii gruppe (kursused, hingamisgrupid, vaikusematkad) kui ka erakliente nii Eestis, Iirimaal kui rahvusvaheliselt. Kuula kodulehelt iidala tasuta meditatsioone või uuri erinevate sündmuste ja kursuste kohta. Konsultatsioonideks, Vaikusematkadeks, Algallika Hingamisteraapiaks või Biodünaamiliseks Kraniosakraalteraapiaks ÜHENDU SIIN!

Previous
Previous

Hoides ruumi igavusele

Next
Next

Ausus