Koormaks olemise talumatu koorem
Kõigepealt tuleb välja öelda, et see postitus ei keskendu vanakeste hoolekandele, kuigi puudutab otsapidi kogu inimeseks olemise spektrit, vanusest sõltumata.
Kuid meie fookusteravik liigub hetkel hoopis elamise aluspõhimõttele, mis saab alguse individualistlikust ühiskonnast (toetuse ja koosloome ning igaäevase lõimituse puudumisest) ning lapsepõlvest.
Me kõik teame, et inimene on karjaloom ning tema areng ja õnn on väga suures sõltuvuses sotsiaalsetest suhetest ning nende kvaliteedist.
Aga kui ema saab lapse. Ja see laps on (alguses, loodetavasti) tohutu õnnistus ja kingitus. Aga emal on (ühel hetkel) raske ja sel emal ei ole piisavalt turvalist ja lihtsat (süsteemi poolt määratud võõras inimene ntks ei ole turvaline ja lihtne; suuri hinnanguid kandev lähedane sugulane ka ei ole turvaline ja lihtne) tuge (iga ema puhul on toe vajadus erinev, sõltuvalt olukorrast), siis hakkab ema tajuma ka samal ajal, et lapsega olemine on koorem.
Ja laps õpib sellest rakutasandil toimimise alustasandi: “Mina olen koorem.” See laps kasvab suureks, saab ise lapse, ei küsi toetust (sest tema on koorem) ja kellelt ta küsikski (enamik ju kannab sama mustrit ja peegeldab seda nii enda sisse kui väljaspoole: sina oled koorem) ja jätkab sama nõiaringi. Ja nii sünnib üks kohutavalt individualistlik ühiskond, kus igaüks elab üksinda oma mullis, isegi kui füüsiline ruum on vahel jagatud, ja on veendunud, et suhtlemine on koorem, tema ise on koorem, teine on koorem, töö on koorem, abiküsimine on koorem, toetus on koorem, toetamine on koorem ja et üldse on kõik natuke liiga võõras ja keeruline, et päriselt ühenduda.
On täiesti märkimisväärne, kuidas hakkab elu meie silme all muutuma kui me hakkame integreerima mõtet: “Mina olen õnnistus.” Ja integreerima mõtet:”Teine inimene on õnnistus.” Ja integreerima mõtet: “Iga minu kogemus/tunne/emotsioon on õnnistus.” Ohhoi.
Istun siin, kohvikus, ja teen otsuse: “Iga inimene selles ruumis on õnnistus.” Äkitselt on varasemalt võõraid ja võõristamist täis maailm minu silme ees muutunud sõbralikuks. Kergeks, rõõmsaks, ühendatuks. Inimesed selles ruumis on äkitselt huvitavad, ma tahaks igaühega neist veidi juttu rääkida, mitte kedagi enam vältida. Ma ei tunne enam, et ma ei tohiks siin olla ja kirjutada, et ma võtan liiga palju ruumi. Ma tunnen, et ma olen samaväärne osa ja kokkupuude minuga on tegelikult õnnistuseks ka kõigile neile. Ei, see ei ole üldse ülbe mõte. Mõtle kui tore on kohvikut jagada inimesega, kes vaikselt nurgas trükib, kuid samal ajal mõtleb Sinust meeletult ilusaid ja häid mõtteid, naeratab, loob nähtamatuid südametasandi ühendusi ja õnnistab iga Sinu hingetõmmet. Siin on nii palju üksi laua taga istuvaid inimesi, et ma pean end tõsiselt tagasi hoidma, et mitte püsti karata, neid kõiki sama laua taha kokku tuua ja teha üht väikest juturingi…kes sa oled, miks sa siin oled, kust sa tuled, kuhu sa lähed, mida sa tunned, kui sa hommikul üles ärkad? See päriselt, päriselt huvitab mind. Avatud südamega elamine on üks naljakas asi.
Koormaks olemise talumatu koorma seljast heitmine on nüüd ja siin igaühe isiklik vastutus. Pole midagi olulisemat inimeseks olemise juures, kui tähendusrikaste ja toetavate kogemuste ja võrgustike loomine - iseenda sees ja iseenda ümber. Ja selleks tuleb meil natuke muuta meelt ja veidike avada südant.
IIDALA ehk Iida-Leena Materasu on professionaalne ning mitteduaalset vaadet kandev terapeut, sõnavõlur, nõustaja, ema, naine ja inimene, eripedagoog ja vanemlusnõustaja, Austava ja Südamega Vanemluse programmide looja. Ta juhendab igapäevaselt nii gruppe (kursused, hingamisgrupid, vaikusematkad) kui ka erakliente nii Eestis, Iirimaal kui rahvusvaheliselt. Kuula kodulehelt iidala tasuta meditatsioone või uuri erinevate sündmuste ja kursuste kohta. Konsultatsioonideks, Vaikusematkadeks, Algallika Hingamisteraapiaks või Biodünaamiliseks Kraniosakraalteraapiaks ÜHENDU SIIN!